Minu esimene BMW ei olnud kaugeltki mitte minu esimene auto, masinaks oli X5 (E53 2006) ning oman seda praegugi, pole isegi 6 kuud veel täis seda "omamisaega"
Esimene auto aga oli Ford Sierra 2.0i koos kõikide lisadega, olin siis 18 ja kooli lõpetanud ning veidi töötanud ja raha teeninud. Mulle meeldis, lahe auto oli. Kuni mingi tegelane oma Mazda 626'ga (selline kandiline versioon, vana) pani küljepealt sisse tagatelge ning minu auto kaheksasse keeras. Siiski, üllatavalt jäid enamus asjad ja kõik lisad terveks ja nii ma ta siis romulasse juppideks müüsin ning sain tagasi isegi 10000 krooni rohkem, kui ma ta alla panin! Selle rahaga siis läksin ja ostsin endale Ford Sierra Cosworth'i. See oli juba midagi muud. Lisade osas päris vaene, aga
performance osas rikkalik. Sai sellega mõned aastad sõidetud, siis sai tal 10 aastat täis ja ma müüsin ta maha. Minu tollane "autopoliitika" oli "auto kuni 10. aasta vanuseni, siis uus muretseda". Peale seda ostsin Opel Omega 3000, 6 silindriline ridamootor. Suur kui tank, plekk sama paks kui tangil, samas tugev ning see 3.0 R6 mootor liigutas teda edasi palju paremini, kui keegi arvata suutis. Loomulikult olid tal peal ka kõik lisad, nii-et oli päris korralik asjandus. Siis sai ka tema 10. aastaseks ning maha ma ta müüsin.
Siis tuli väike paus, kasutatud sai "ühiskondlikku transporti" ehk siis taksosid. Mingil hetkel tekkis mõte muretseda uue auto ning võimalus oli teha seda läbi firma. Siis selgus, et firmas oli üks auto üle, eelmine omanik oli firmast lahkunud ja auto oli firmale jäänud. Autoks oli Alfa Romeo 156 2.0i Selespeed. Mul ei olnud ei positiivseid ega negatiivseid kogemusi AR'idega ja seega lähenesin talle neutraalselt. Mõned küll rääkisid, et "AR'id lagunevad kohe ära, hoidu neist!" kuid ma selliseid kuulujutte tõe pähe ei võta. Niipea kui sellesse AR'i istusin, tundus korraga kõik olevat õige. No kõik oli juhi jaoks tehtud, masin istus nagu väga hea nahkkinnas käes. Sai siis sellega sõidetud kaks aastat kuni liising läbi sai ning mitte kordagi mitte mingeid tehnilisi viperusi ei esinenud. Selleks ajaks lasi AR välja 159'a ja niipea kui selle pilti nägin, oli selge et pean seda saama ja ka sain, üks esimesi AR 159'id Baltikumi regioonis oli minu oma. See auto teenis mind ausalt ja hästi, ilma ühegi tehnilise viperuseta, nii kuumal suvel kui ka külmal talvel 4 aastat ehk siis liisinguperioodi. Peale seda sai muretsetud taas AR 159, seekord siis "kolmanda põlvkonna" oma uue mootori ning absoluutselt kõikide lisadega, nii tehniliste- kui ka mugavuslisadega, turbomootoriga ja puha. Ka see AR teenis mind 4 aastat ehk siis liisinguperioodi ilma ühegi viperuse või tehnilise veaga, olenemata ilmast ja temperatuurist. Liising sai läbi ning raske südamega lasin tal minna, oleks ekstra raha olnud ja koht, kus hoida, poleks teda kunagi minna lasknud.
Ja siis saabus aeg mõelda uue masina peale. Ning korraga tekkis mõte - aga miks mitte, pagana päralt! Miks mitte võtta nüüd midagi suuremat ja võimsamat? Siiani olnud vaid sedaanid, mis on toredad, kuid mul on kõrini nende talvel lumest välja kaevamisest. Seekord võtan auto, mis naerab lume peale ja sõidab sellest lihtsalt üle. Või läbi. Mis iganes. Sai siis veidi ringi vaadatud, uuritud ning üsnagi pea oli selge, et ainult BMW sobib selleks ja X5 selle juurest. Sai vaadatud ka X3'sid kuid lõpuks, kui sul on vaja otsustada kas X3 või X5, siis miks ma valiks midagi muud kui X5, õige? Niipea, kui ära ostsin ja sisse istusin ning käima panin, tundsin naeratust tõusmas - see oli see õige asi, nii nagu vaja, just seal kus ja kuna vaja. Olen väga rahul temaga ning kui loterii võidaks ning täiesti uut autot tahaks, siis seaks sammud BMW poe poole, et osta taas X5.
), masinaks siis 1987.a E28 520i . Vanuseks praegu veel 21
. Super-lux nägi välja ju!
